PVC kaabliühendid koosnevad polüvinüülkloriidvaigust, stabilisaatoritest, plastifikaatoritest, täiteainetest, määrdeainetest, antioksüdantidest, värvainetest ja muudest lisanditest. Polüvinüülkloriid on polümeer, mis moodustub vinüülkloriidi monomeeride polümerisatsioonil vaba-radikaalpolümerisatsiooni mehhanismi kaudu, mille käivitavad sellised ained nagu peroksiidid või asoühendid või valguse ja kuumuse poolt. Tööstuslikult toodetud PVC molekulmass on tavaliselt vahemikus 50 000 kuni 110 000; sellel puudub fikseeritud sulamistemperatuur, see hakkab pehmenema vahemikus 80 kuni 85 kraadi, läheb üle viskoelastsesse olekusse 130 kraadi juures ja hakkab muutuma viskoosse voolamise olekusse vahemikus 160 kuni 180 kraadi.
Polüvinüülkloriidil on soodsad mehaanilised omadused-, sealhulgas tõmbetugevus ligikaudu 60 MPa ja löögitugevus 5–10 kJ/m²-, samuti suurepärased dielektrilised omadused. PVC-materjale iseloomustavad suurepärased füüsikalised omadused, suurepärane leegiaeglustus ja vastupidavus vananemisele, keemilisele korrosioonile, löökidele, veele ja õlile.